19. sajandi muralitapetid ja tapetid

19. sajandi muralitapetid kannavad endas ajastu sügavust, mis on tänapäeva interjöörides taas oma koha leidnud. Viktoriaanlik lillemuster, romantismi ajastule omane tumedam ja atmosfäärirohkem tunnetus ning 1800ndate üldine kalduvus detailsuse poole annavad neile tapetidele iseloomuliku kaalukuse, mida kaasaegsed disainid harva suudavad jäljendada. Tulemus on seinakunst, mis annab ruumile päranditunnetuse ilma, et see tunduks muuseumina.

Mida 19. sajandi stiil ruumi annab

19. sajandi tapetid tõmbavad tähelepanu eelkõige detailsusega. Hoolikalt joonistatud motiivid, rikkalikud värvid ja ajastutruud kompositsioonid loovad seina, mis räägib lugu. Elutoas või ametlikus söögitoas sobivad need muralitapetid hästi kokku tumeda puidu, sametiste tekstiilide ning messingi- või pronksaktsendiga. Tumedamad, kihilised värvipaletiid tugevdavad seda efekti veelgi, andes ruumile soojust ja teatraalset sügavust.

Samas toimib 19. sajandi seinakunst hästi ka kaasaegse sisekujunduse taustal. Minimalistliku mööbli ja puhaste liinide kõrval saab detailne ajastumotiiv ruumi selgeks fookuspunktiks, luues huvitava pinge vana ja uue vahel.

Kõrge lakke ja koridorist raamatukoguni

Üks aktsentsein on sageli piisav, et periooditunnetus ruumi tuua ilma seda üle koormamata. Kõrgete lagedega ruumides ja klassikaliste liistudega saalides saab aga tapeerida ka mitu seina, kuna ruum talub rikkalikumat visuaalset keelt. Koridorid ja lugemis- või töönurgad on samuti head kohad 19. sajandi muralitapetile: kitsam pind tõstab mustri esile ning ajaloolise motiiviga tapeet annab läbikäigu- või puhkenurgale iseloomu, mida neutraalne värv ei suuda pakkuda.

Magamistuppa sobivad paremini rahulikumate toonide ja õrnemate mustritega variandid, samas kui sissepääsukoridor või koduraamatukogu talub julgema värviga ja tihedama kompositsiooniga disaine.

Millega kombineerida

Antiikne mööbel on loomulik kaaslane, kuid 19. sajandi tapetid toimivad ka neutraalsete linatekstiilide, värvitud kapipindade ja tagasihoidlike tänapäevaste mööblitükkide kõrval. Oluline on, et ülejäänud ruum ei konkureeriks tapeediga, vaid laseks sellel domineerida. Selleks tasub:

• eelistada ühetoone või vähenõudlikke tekstiile
• valida mööbel, millel on selged, lihtsad vormid
• kasutada messingi-, vase- või pruunikat metalliaktsenti
• hoida põrandakate neutraalse või sooja toonina

Kui ruum on heledapõhjaline, sobib tumedapõhjaline 19. sajandi muralitapet dramaatilise kontrastina. Kui ruum on juba rikkaliku visuaalse keelega, tasub valida mahedamate toonidega ja vähem kontrastne muster, mis sulandub üldpilti harmooniliselt.